Viha: kui keha hakkab kandma seda, mida hing ei julge välja öelda.
Viha kasutamine enda otsuste ja tegevuste osas
Viha on tunne, mida inimesed sageli kardavad. Seda peetakse “halvaks”, “ebaviisakaks”, “liialduseks”. Aga tegelikult on vihal üks väga oluline roll: see näitab, kus sinu piirid on ja mis on sinu jaoks tähtis.
Kui inimene õpib viha mitte alla suruma, vaid kuulama, siis viha muutub juhiseks. See ei ole enam plahvatus, vaid kompass.
Viha!
Kas sa oled kunagi märganud, kuidas viha võib tulla täiesti ootamatult? Üks sõna, üks pilk, üks olukord — ja äkitselt on kehas pingestatud rind, kõhus keerab, lõualuu läheb krampi. Viha, raev, äng, solvumine, pettumus… need ei ole lihtsalt “halvad tunded”. Need on signaalid. Need on keha viis öelda: midagi on minu piirides, minu vajadustes või minu turvatundes nihkumas.
Viha ei ole ohtlik. Ohtlik on selle alla surumine.
Meid on õpetatud viisakaks. Rahulikuks. “Ära tee draamat.” Ja nii õpib inimene oma viha alla neelama — suruma selle sügavale kudedesse, lihastesse, hingamisse.
Aga keha ei unusta. Keha ei lase emotsioonil lihtsalt kaduda. Keha hakkab seda kandma.
Mis juhtub, kui viha jääb väljendamata?
Hingamine muutub pinnapealseks. Keha läheb valvelolekusse, nagu oleks oht lähedal.
Lihased pingestuvad. Eriti kael, lõualuu, kõht, vaagen.
Hormoonid tõusevad. Stressihormoonid hoiavad keha pidevas valmisolekus.
Seedimine aeglustub. Viha on “võitle või põgene” energia — seedimine ei kuulu ellujäämise prioriteetide hulka.
Immuunsüsteem väsib. Pidev sisemine pinge kulutab keha ressursse.
Tekivad valud, mida ei osata seostada emotsioonidega. Lõualuu, selg, vaagen, kõht — keha räägib seal, kus sõnad on kinni.
Viha alla surumine ei tee sind “paremaks inimeseks”. See teeb sind haavatavamaks, kurnatumaks, katkisemaks. See on nagu enda vastu pööratud energia — jõud, mis peaks kaitsma, hakkab hoopis lõhkuma.
Kuidas me ise endale liiga teeme?
Kui inimene ei väljenda oma viha, siis ta hakkab:
pingestama oma keha, kuni see annab valuga märku
süüdistama iseennast, kuigi tunne tahab öelda: “minu piir on ületatud”
kohandama end teiste järgi, kaotades omaenda vajadused
vaikima, kuigi sees on torm
naeratama, kuigi keha karjub
hoidma kõike endas, kuni ühel hetkel ei ole enam ruumi hingata
Viha on tegelikult piiri tunne. See ütleb: “Siin on minu koht. Siin on minu vajadus. Siin on minu valu.” Kui me seda ei kuula, hakkab keha seda tegema meie eest — valuga, pingega, väsimusega.
Viha väljendamine ei ole hävitamine. See on tervenemine.
Viha saab väljendada pehmelt. Ausalt. Ilma teisi purustamata. Ilma iseennast hävitamata.
See võib olla:
sügav hingamine, mis lubab kehal pingest läbi liikuda
aus lause: “See tekitab minus pinge.”
piir: “Ma ei soovi nii.”
liikumine, mis laseb kehal energia vabastada
kirjutamine, rääkimine, nutmine, hääle leidmine
Viha ei ole probleem. Viha on kompass. Kui sa seda kuulad, hakkab keha kergemaks muutuma — justkui oleks ruumi juurde tekkinud.
Mis on viha tunde vastastunne?
Kui rääkida vihast, siis sageli küsitakse:
1.mis on selle vastand?
2.Kas see on rahu?
3.Kas see on armastus?
4.Kas see on leppimine?
Tegelikult on viha vastastunne turvatunne.
Viha tekib siis, kui inimene tajub, et midagi tema sees või tema piirides on ohus — olgu selleks õiglus, väärikus, privaatsus, vajadused või emotsionaalne ruum. Viha on keha signaal: “Midagi on valesti. Midagi vajab kaitset.”
Turvatunne on viha vastand, sest…
turvatunde korral ei pea keha end kaitsma
närvisüsteem on rahunenud, mitte valvel
hingamine on sügav, mitte pingestatud
lihased on pehmed, mitte valmis “võitlema”
inimene tunneb, et tal on lubatud olla tema ise
piirid on selged ja austatud
vajadused on nähtud ja kuulatud
Viha ei ole vastand armastusele. Viha ei ole vastand rahule. Viha ei ole vastand õrnusele.
Viha vastand on turvatunne, sest just turvatunde olemasolul ei ole vihal vajadust esile tõusta.
Millised tunded tekivad siis, kui turvatunne on olemas?
Kui inimene tunneb end turvaliselt, siis tema kehas ja psüühikas tekivad:
rahulikkus — närvisüsteem liigub parasümpaatilisse olekusse
pehmus — keha ei hoia enam pinget
avatud olek — inimene julgeb rääkida, jagada, kuulata
selgus — mõtted ei ole segaduses ega ülekoormatud
usaldus — nii enda kui teiste suhtes
stabiilsus — emotsioonid ei kõigu äärmustesse
ühendustunne — inimene tunneb end seotuna, mitte üksi
Need tunded ei ole “ilusad vastandid vihale”, vaid loomulik seisund, mis tekib siis, kui inimene ei pea end enam kaitsma.
Viha ei ole halb — see on turvatunde puudumise sümptom
Kui viha tõuseb, siis keha ütleb: “Ma ei tunne end praegu turvaliselt.”
Kui turvatunne taastub, siis viha ei pea enam tööd tegema. Siis saab inimene liikuda rahusse, pehmusesse, selgusesse ja usaldusse.
Viha kasutamine enda otsuste ja tegevuste osas!
Viha on tunne, mida inimesed sageli kardavad. Seda peetakse “halvaks”, “ebaviisakaks”, “liialduseks”. Aga tegelikult on vihal üks väga oluline roll: see näitab, kus sinu piirid on ja mis on sinu jaoks tähtis.
Kui inimene õpib viha mitte alla suruma, vaid kuulama, siis viha muutub juhiseks. See ei ole enam plahvatus, vaid kompass.
Viha kui sisemine signaal: “Siin on midagi, mis vajab muutust.”
Viha tekib siis, kui:
sinu vajadused on eiratud
sinu piirid on ületatud
sinu väärtused on ohus
sinu energia on kulunud üle piiri
sa oled liiga kaua olnud olukorras, mis ei teeni sind
Viha ei tule juhuslikult. See tuleb siis, kui keha ja psüühika ütlevad: “Nii enam ei saa. Midagi peab muutuma.”
Kuidas viha saab toetada otsuseid?
Kui inimene kuulab oma viha, siis ta hakkab tegema otsuseid, mis on kooskõlas tema tegelike vajadustega.
Viha aitab:
selgitada, mis on sinu jaoks oluline
märgata, mis ei ole enam okei
teha valikuid, mis kaitsevad sinu tervist ja heaolu
öelda “ei” ilma süütundeta
astuda sammudest eemale, mis sind kurnavad
luua piire, mis hoiavad sind tervena
Viha ei ole irratsionaalne. Viha on väga täpne. See näitab, kus sa oled end ära kaotanud.
Viha kui tegevuste käivitaja?
Kui inimene ei kuula oma viha, siis ta jääb kinni:
ülekoormusesse
ebaterve käitumise kordamisse
suhetesse, mis ei toimi
töösse, mis kurnab
rollidesse, mis ei ole tema omad
Kui inimene aga kuulab viha, siis ta:
muudab oma käitumist
valib endale sobivama keskkonna
lõpetab enda ületamise
astub välja olukordadest, mis tekitavad kahju
hakkab tegema otsuseid, mis toetavad tema terviklikkust
Viha ei ole hävitav, kui seda kasutada teadlikult. Viha on liikuma panev jõud!
Viha ei ole karjumine. Viha on selgus.
Paljud arvavad, et viha väljendamine tähendab plahvatamist. Tegelikult tähendab viha väljendamine ausust.
See võib olla:
“See ei sobi mulle.”
“Ma ei soovi nii jätkata.”
“Mul on vaja ruumi.”
“See tekitab minus ebamugavust.”
“Ma pean tegema teise valiku.”
Viha ei pea olema vali. Viha võib olla väga vaikne — aga väga selge.
Kui viha ei kasutata, hakkab keha kannatama
Kui inimene surub viha alla, siis ta:
teeb otsuseid, mis ei ole tema jaoks õiged
jätkab olukordades, mis teda kahjustavad
ei märka, et ta ületab oma piire
hakkab tegema teistele meele järgi, mitte endale
kaotab sideme oma sisemise kompassiga
Viha on nagu sisemine häirekell.
Viha kasutamine tähendab enda eest seismist.
Viha ei ole relv. Viha ei ole rünnak. Viha ei ole hävitamine.
Viha on enesekaitse. Viha on enesesäilitamine. Viha on enesekohasus.