Batuut ja osteopaatia

Kellele osteopaatia sobib autoimmuunhaiguste korral?

Autoimmuunsed haigused ja osteopaatia – kas ja kuidas need kokku sobivad?

Autoimmuunsed haigused on nagu keha sisemine segadus: immuunsüsteem, mis peaks meid kaitsma, hakkab ründama omaenda kudesid. Olgu tegu reumatoidartriidi, Hashimoto tõve, psoriaasi, IBD või mõne muu autoimmuunse seisundiga – ühine joon on krooniline põletik, väsimus ja sageli ka tunne, et keha ei tööta enam nii, nagu peaks.

Osteopaatia ei ole nende haiguste ravi.Kuid osteopaatia võib olla toetav lähenemine, mis aitab kehal paremini toime tulla sellega, mis juba toimub. Just see koht ongi nende kahe maailma kokkupuutepunkt.

Kui me lähme süvitsi siis, mis toimub autoimmuunse haigusega kehas?

Autoimmuunhaiguste puhul on tavaliselt mängus kolm suurt teemat:

• Krooniline põletik
• Kudede jäikus ja valulikkus
• Närvisüsteemi üleväsimus (sest pidev põletik on kehale stressor)

Kui keha on pidevas häireseisundis, muutub ka lihaste ja sidekudede toon. Paljud autoimmuunhaigustega inimesed kirjeldavad:

• pinges kaela ja õlgu
• valulikke liigeseid
• seedimise kõikumist
• uneprobleeme
• üldist “keha raskust”

See ei ole üllatav – krooniline põletik mõjutab kogu organismi, mitte ainult ühte organit.

Kuidas osteopaatia siia sobitub?

Osteopaatia keskendub sellele, kuidas keha liigub, reageerib ja taastub. Autoimmuunhaiguste puhul ei ole eesmärk “põletikku välja lülitada”, vaid:

• vähendada kudede pinget
• parandada vere- ja lümfiringet
• toetada parasümpaatilist närvisüsteemi (keha rahunemisrežiimi)
• aidata kehal paremini kohaneda kroonilise seisundiga

Miks see oluline on?

Kui kude on pinges, on seal:

• vähem verevarustust
• rohkem põletikumediaatoreid
• kehvem ainevahetus

Kui kude on lõdvestunud, saab keha:

• paremini taastuda
• paremini puhata
• paremini reguleerida põletikulisi protsesse

Osteopaatiline lähenemine on pehme, kudedele suunatud ja närvisüsteemi rahustav – just see kombinatsioon sobib hästi krooniliste haigustega inimestele, kelle keha on niigi ülekoormatud.

On oluline olla realistlik. Osteopaatia ei:

• ravi autoimmuunhaigust
• asenda arsti määratud ravi
• muuda immuunsüsteemi käitumist otseselt

Küll aga võib see aidata vähendada sümptomeid, mis tulenevad kroonilisest põletikust ja keha kompensatsioonimehhanismidest.

Kellele osteopaatia sobib autoimmunhaiguste korral?

Osteopaatia võib olla kasulik, kui sul on:

• reumatoidartriit
• anküloseeriv spondüliit
• Hashimoto türeoidiit
• psoriaas või psoriaatiline artriit
• Crohni tõbi või haavandiline koliit
• Sjögreni sündroom
• lupus

Eriti siis, kui esinevad:

• lihaspinged
• liigesejäikus
• seedimise kõikumine
• stress ja unehäired
• krooniline väsimus

Osteopaatiline töö ei puuduta ainult liigeseid – see hõlmab ka hingamist, lümfiringet, diafragma liikumist ja närvisüsteemi tasakaalu.

Miks paljud autoimmuunhaigustega inimesed tunnevad osteopaatiast kasu?

Sest osteopaatia ei keskendu haigusele, vaid inimesele tervikuna.

Autoimmuunhaigusega inimene ei vaja rohkem stressi, rohkem survet ega rohkem “parandamist”. Ta vajab:

• pehmust
• ruumi
• paremat liikumist
• paremat hingamist
• paremat taastumist

Osteopaatia loob kehale tingimused, kus see saab ise paremini toimida. Ja kroonilise haigusega elades on just see sageli kõige väärtuslikum.

Autoimmuunsed haigused ja osteopaatia: mida ütleb teadus?

Mis toimub autoimmuunhaiguste korral?

/blogi/https://www.nature.com/articles/s41392-024-01952-8

Endometrioos - rohkem kui emaka haigus

Sageli räägitakse endometrioosist kui ainult emaka haigusest. Minu kogemuse põhjal on pilt, aga laiem. Endometrioosi juured võivad olla seotud maksaga, mis on ülekoormatud. Kuna emakas puhastab naise keha igakuiselt ja väljutab verd, jääb organism siiski koormuse alla – maks ja põrn ei suuda piisavalt uut verd toota ega ka puhastada, kui vana veri ringleb endiselt kehas. See omakorda tekitab palju pahandus kehas.

Levinud on arvamus, et endometrioosiga ei ole võimalik rasestuda. Praktikas olen näinud, et see pole sugugi ainus tegur. Rasestumist võivad mõjutada ka psühholoogilised mustrid, alateadvuse uskumused ja sisemised hoiakud. Kui inimene hakkab neid muutma ning toetab oma keha puhastamisega – näiteks maksapuhastuse ja osteopaatiliste organite tehnikate abil – võib rasestumine siiski olla võimalik. 

See tähendab, et alati ei ole vaja emakat eemaldada, et valud kaoksid.

Hormonaalne süsteem ja keha terviklikkus

Meie organid on tihedalt seotud hormoonidega ning hormonaalne süsteem juhib paljusid keha funktsioone. Keha toimib tervikuna – kui liikumismehhanismis tekib häire, ei piirdu see ainult ühe organi või piirkonnaga. Tasakaalu puudumine organite ja süsteemide vahel viib korrapärase funktsioneerimise häirumiseni. See tähendab, et endometrioosi või muude terviseprobleemide puhul ei saa vaadata ainult ühte organit, vaid tuleb arvestada kogu organismi tasakaalu ja toimimist.

Kokkuvõte

Endometrioos ja paljud teised terviseprobleemid ei ole ainult ühe organi mure, vaid seotud kogu keha tasakaalu ja hormonaalse süsteemi toimimisega. Keha on tervik, kus iga häire mõjutab mitut süsteemi korraga. Seetõttu ei pruugi lahendus olla organi eemaldamine, vaid hoopis tasakaalu taastamine ja keha terviklik toetamine.

Kui otsid abi, vali spetsialist, kes näeb sinu keha tervikuna ning ei keskendu ainult organi väljalõikamisele. D.O. osteopaatilised spetsialistid kasutavad tehnikaid, mis aitavad taastada organite ja süsteemide korrapärast funktsioneerimist ning toetavad keha loomulikku tervenemist. Selline lähenemine võib pakkuda pikaajalist leevendust ja aidata sul liikuda tervema ning tasakaalus elu poole.

Sagedus-Hz-Ravi

Olen mitmeid kordi vaadanud ja tööd teinud aastate jooksul, kuidas organism reageerib ja mis see siis inimese kehas on, mis paneb organismi muutuma ja mis siis mitte. Jagan teiega enda teadmisi ja avastusi:

On olemas selline MUDEL: R–R–R–R

Mis see siis on?

Regulatsioon enne Resurssi enne Reaktsiooni enne Reorganiseerumist

Me räägime palju sellest, kuidas teisi toetada, aga tegelikult algab kõik ühest lihtsast kohast: meie enda närvisüsteemist. Kui meie keha ei ole rahulik, ei saa me olla kellelegi teisele turvaline ankur. Just sellele toetub R–R–R–R mudel.

1. Regulatsioon: kõigepealt iseendas

Esimene küsimus on alati:
Kas mu keha on praegu rahulik ja avatud?

Kui vastus on ei, siis alusta kõige lihtsamast: aeglusta hingamist, lõdvesta lõug ja õlad, lase kehal raskemaks vajuda.

Kui sina pole reguleeritud, ei saa sa olla regulaator. Punkt!

2. Rütm: keha loeb enne sõnu

Enne kui midagi ütled või teed, aeglusta tempot.

1. Hinga aeglasemalt

2.Räägi aeglasemalt

3. Liigu aeglasemalt

Keha tajub rütmi enne sisu. Sinu tempo on sõnum.

3. Ruumi hoidmine: kohalolu enne parandamist

Meil on sageli kiusatus kohe selgitada, juhendada või lahendusi pakkuda.
Aga ruumi hoidmine tähendab hoopis: ole kohal, vaata, kuula, anna aega

Lihtne kohalolu on ise regulatiivne. See loob turvalise ruumi, kus teine inimene saab ise hakata muutuma.

4. Reorganiseerumine: lase kehal teha oma tööd

Kui märkad, et teise inimese: Hingamine muutub, hääletoon langeb, pilk pehmeneb

…siis ära sekku.

See on hetk, kus keha leiab ise uue mustri, korrigeerib oma “sagedust” ja integreerib kogetu. See ei ole midagi, mida sina teed – see on midagi, mis juhtub.

Väga oluline hoiatus

❌ Regulaator EI OLE:

• päästja
• parandaja
• “kõrgema sageduse” inimene
• vastutav teise paranemise eest

✔️ Regulaator ON:

• stabiilne viide
• turvaline taust
• elav rütm, mille kõrval saab muutuda

5. Miks see töötab ka siis, kui inimene ei “usu”?

See toimib laste, loomade, traumaga inimeste ja skeptikutega, organismisüsteemidel.
Miks?
Sest see ei tööta ideede kaudu, vaid bioloogilise kooskõla kaudu.

Regulaator ei muuda teist inimest.
Ta loob tingimuse, milles teine saab end ise muuta.

Räägime siis sellest - Kes on regulaator?

Regulaator ei ole ravitseja ega “sageduse saatja”.
Ta ei tee midagi teisele – ta loob tingimuse, milles närvisüsteem saab ise tasakaalustuda. Regulaator on inimene, kes: On oma kehas kohal, Suudab püsida rahus ka teise ärevuse kõrval, Ei kiirusta muutust, Ri suru lahendust, Ei vaja tulemust, et tunda oma väärtust.

Sellise inimese kõrval: hingamine aeglustub, rütmid sünkroniseeruvad, pinge langeb, tekib ruum muutuseks

See ei ole energia saatmine!
See on bioloogiline kaasregulatsioon!

Kuidas regulaatoriks saadakse?

See ei ole sünniand.
See on närvisüsteemi treening.

Regulaator on inimene, kes on ise pidanud õppima: End reguleerima, läbi minema stressist, valust, kriisidest, taluma ebamugavust, olema kohal ilma kontrollita

See on oskus, mitte identiteet.

Kuidas regulatsioon inimeste vahel toimib?

Lihtne bioloogia: inimesed loevad teineteist läbi

1. Hingamise

2. Lihastoonuse

3. Mikronäoilmete

4. Hääletooni

5. Hütmi

See toimub automaatselt.

Seetõttu:

1. rahulik inimene rahustab ruumi

2. ärevus nakatab

Regulatsioon vajab:

1. turvalisust
2. rütmilist sisendit
3. bioloogilisi ressursse
4. paindlikkust
5. suhet ja tähendust
6. aega

Sagedus ei ole ravi – see on keel, milles keha iseendaga suhtleb.

Aeg ja kordus: muutus ei sünni üleöö

Keha õpib aeglaselt. Uued mustrid vajavad kordust. Närvisüsteem vajab aega. Regulatsioon süveneb kihthaaval. Kiirustamine loob survet ja töötab vastu. Terve organism ei püsi ühes rütmis – ta vahetab rütme vastavalt olukorrale. Haigus tekib sageli siis, kui keha jääb ühte mustrisse kinni. Eesmärk ei ole “õige Hz”. Eesmärk on võime muutuda.

Keha vajab energiat, mitte numbrit

Keha ei saa mustrit muuta, kui tal pole: toitaineid, hapnikku, und, vett, mikroelemente. Regulatsioon vajab energiat.

Keha ei vaja numbrit – ta vajab rütmi, millega suhestuda.

Kõige alus: turvaline närvisüsteem

Ilma turvalisuseta ei muutu ükski muster.

Organism saab oma rütme muuta ainult siis, kui: Sümpaatiline närvisüsteem pole üleval, keha ei ole ohurežiimis, vaguse närv saab signaali: “praegu võib kohaneda”.

Ilma turvalisuseta mustrid jäigastuvad ja haigus võib muutuda lukustunud seisundiks.

Turvalisus on alati esimene samm. Keha tunneb selle turvalisuse enne ära kui tulevad sõnad, vabandused või kohanemine ruumis.

Sagedus ei ravi haigust – regulatsioon loob võimaluse

Keha ei parane seetõttu, et talle anti “õige signaal”.
Ta paraneb siis, kui tal on võime vastata.

Haigus ei ole üks konkreetne Hz.
Haigus on: Rütmide nihked, regulatsiooni häired, valesti ajastatud signaalid, katkised tagasisideahelad.

Ja just siin saab regulatsioon – mitte maagiline sagedus – mängu tulla.

Süda

Inimese süda, mis on südamevalu ja rindkere sulgumine ehk suletud keha sündroom?

Südamevalu osteopaatias

Osteopaatias tähendab “südamevalu” midagi enamat kui lihtsalt valu rinnus.

See viitab südamepiirkonna energeetilisele või somaatilisele lukustusele, mis võib tekkida: emotsionaalse trauma tõttu (leina, pettumuse, hüljatuse tunne), pikaajalise stressi või kontrollivuse tõttu, füüsilise kehahoiaku (nt kokkuvajunud rindkere) tagajärjel, diafragma, rinnaku või roiete pingestumise tõttu

Kuidas osteopaat tajub südamevalu:

Osteopaat tunneb, et südame ümbruse kuded on jäigad, “külmad” või pulsatsioonitu, kuigi füüsiline süda on terve. Energia ei liigu vabalt läbi rindkere, kaela ja kõhu ühenduste — eriti läbi rinnakuluu (sternum) ja diafragma.

Selline inimene võib: hoida endas sügavat kurbust või valu, mida ei väljenda, tunda survet rinnus, hingamisraskust või “raskust südames”, rääkida vaikselt või pinnapealselt, hingates vaid rinnaga, seista või istuda kergelt ettepoole “südant kaitstes”

Osteopaatiline tõlgendus:

Süda on keskus, mis ühendab füüsilise ja emotsionaalse inimese. Kui rindkere on pinges, siis “südame liikumine” on piiratud – nii füüsiliselt (vereringe, hingamine) kui ka energeetiliselt tunded, elurõõm. Osteopaat püüab vabastada rindkere ja diafragma, et eluenergia (prāna, qi) saaks taas vabalt liikuda.

2. Suletud keha sündroom (Closed Body Syndrome)

See ei ole ametlik meditsiiniline diagnoos, vaid osteopaatias ja kehateraapiates kasutatav metafoor inimesele, kelle keha on füüsiliselt ja energeetiliselt “suletud”.

Tunnused: Rindkere, vaagen ja diafragma on pinges – keha näib “lukus”, Hingamine on lühike ja pindmine, Liikumine on jäik, kontrollitud, mitte voolav, Sageli külmad käed ja jalad (vereringe piirangud),Näoilme on neutraalne või kontrollitud, emotsioonid harva väljendatud, Puudub “vool” kehast – puudutades tundub keha tihe, mitte elav

Psühhosomaatiline sisu:

• Tavaliselt tekib see pikaajalise enese kaitsmise või emotsionaalse sulgumise tõttu.

• Keha “lukustub”, et mitte tunda valu, kuid samas lukustab ka rõõmu, kerguse ja kontakti.

• Osteopaat nimetab seda “sulgusreaktsiooniks” – keha kaitseb end liiga tugeva kogemuse eest.

Osteopaatiline lähenemine: 

Töö algab turvatunde taastamisest kehas – puudutusega, mis on soe, aeglane, lubav. 

Eesmärk ei ole “avamine jõuga”, vaid lubamine, et keha ise avaneks. 

Töö toimub sageli rindkere, kaela, diafragma ja ristluu piirkonnas.

Patsiendid võivad seansi ajal hakata sügavalt hingama, värisema või isegi nutma – märk, et energia hakkab taas liikuma.

Lümfisüsteem

Mõned põnevad seosed: 

 1. Immuunsüsteemi keskpunkt • Lümfisõlmed on nagu valvepunktid, mis filtreerivad lümfivedelikku ja hoiavad kinni mikroobe, viiruseid ja isegi vähirakke. • Lümfisüsteem on peamine immuunsüsteemi „teedevõrk”, mis viib kaitserakud kiiresti sinna, kuhu neid vaja on. 

 2. Vedelike tasakaal • Lümfisüsteem korjab kudedest üleliigse vedeliku ja viib selle tagasi vereringesse. • Kui see töö ei toimi (nt pärast operatsiooni või põletikku), võib tekkida turse ehk lümfiturse. 

 3. Seedimise seos • Soole peensooles on lümfisooned (laktiaalsed kapillaarid), mis imavad rasvu ja vitamiine (nt A, D, E, K) ning viivad need kehasse. • Seega on lümfisüsteem otseselt seotud toitumise ja energiavarustusega. 

 4. Liikumisega seotud pump • Erinevalt verest, mida süda pumpab, liigub lümf tänu lihaste tööle ja hingamisele. • See tähendab, et liikumatus (pikk istumine, vähene liikumine) aeglustab lümfi voolu ja võib põhjustada „raskustunnet” kehas. 

 5. Seos närvi- ja hormoonsüsteemiga • Lümf on väga tundlik stressile – krooniline stress võib lümfiringet pärssida ja immuunsust nõrgendada. • Mõned teadlased näevad lümfisüsteemi kui omamoodi „puhastusvõrku”, mis aitab ka hormoonide tasakaalu hoida. 

 6. Ajus on oma lümfisüsteem • Alles hiljuti avastati nn glümfisüsteem – aju „lümfivõrk”, mis puhastab öösel magamise ajal ajust jääkaineid. • See seos selgitab, miks halb uni on seotud neuroloogiliste haiguste riskiga.

Hambumus

Hambumus

Hambumus – see tähendab, kuidas hambad omavahel kokku puutuvad (okulatsioon) – on tihedalt seotud kogu keha tervise ja tasakaaluga.

Siin on mõned olulisemad hambumuse ja keha seosed, mida tuntakse ka neuroloogilise, lihas-skeleti ja posturaalse sidususe kaudu.

1. Lõualuu ja kehahoiak: Valehambumus (nt sügavhambumus, alahambumus, rist- või avatud hambumus) võib mõjutada lõualiigese (TMJ) tööd, mis omakorda mõjutab kaela, õlgade ja selgroo asendit. Näiteks: kui lõualuu on pidevas pinges, võib see lükata pea asendit ettepoole, põhjustades kaelavalu, seljaprobleeme ja isegi tasakaaluhäireid

2. Närvisüsteemi mõju: Lõualuus on tihe närvivõrgustik (eriti kolmiknärv, n. trigeminus), mille kaudu saadetakse infot ajule. Kui hambumus on ebanormaalne, võivad tekkida pidevad madala taseme närviärritused, mis mõjutavad kogu keha pingeseisundit – tekitades näiteks peavalusid, lihaspingeid ja isegi unehäireid.

3. Lihastasakaal: Lõualuu asend mõjutab mälumislihaseid, aga ka kaela- ja õlalihaseid. Kui hambad ei sulgu õigesti, võivad mõned lihased olla pidevas töös, teised aga alaaktiivsed. See võib põhjustada lihasvalusid, asümmeetrilist lihastoonust või isegi ükskehalisi vigastusi (nt sportlastel)

.4. Psühho-emotsionaalne seos: Valehambumus või pidev hammaste kokkusurumine võib viidata sisemisele pingele või stressile. Tihti “hoiame hinge kinni” või “surume hambaid kokku”, kui kogeme emotsionaalset pinget. Selle kaudu võib hambumus peegeldada ka psühhosomaatilist seisundit, andes vihjeid sisemisele tasakaalutusele

5. Seosed muude organitega: Traditsioonilise hiina meditsiini järgi on iga hammas seotud teatud organite ja energiakanalitega (meridiaanidega). 

Näiteks: Ülemised esihambad – seotud neerude ja põiega. Tagumised purihambad – seotud maksa ja sapipõiega. Hammaste probleemid võivad olla peegeldus vastava elundi nõrkusest.

Kuidas märgata, et hambumus mõjutab keha?

 Pidevad peavalud, kaela- ja seljavalud, millele pole selget põhjust.

 Näo või lõualuu asümmeetria.

 Hammaste kiire kulumine või ühekülgne hammustus.

 Tasakaaluhäired või kummaline kõnnak.

 Lõualiigese naksumine, krõbin või valulikkus.